Beebide hoidmine, tõstmine ja toetamine erinevates asendites esimestel elukuudel
Beebid on sündides loomulikus painutusasendis ning nende lihased ei ole veel piisavalt tugevad, et aktiivselt raskusjõuga toime tulla. Seetõttu vajavad nad abi ja tuge erinevates asendites ja tegevustes ning ei suuda veel iseseisvalt ja kontrollitult liikuda ning liigutada (esineb palju tahtmatuid ja kontrollimatuid liigutusi). Lisaks vajavad beebid palju lähedust ning veedavad seetõttu esimesed elukuud suurema osa päevast süles olles.
Paljudel beebidel on probleeme ülesirutusega ja ühe kehapoole eelistusega, seda võivad soodustada gaasivalud, aga ka valgus või heli stiimul, millega beebi tutvuda soovib, kuid mis jääb tema vaateulatusest välja.
Kuna esmalt areneb beebil võime ennast tahtlikult sirutada, võib sageli tekkida probleeme ülesirutusasendiga, kus beebi viib ennast näiteks silla või vibu asendisse, olgu siis selili või süles olles. Sellist asendit võib motiveerida näiteks gaasivalu või huvipakkuvate tegevuste ja helide jäämine väljaspoole beebi nägemisvälja (nt Teie ise, televiisor või aken), sh selja taha. Kui beebi ei oska veel ennast gaasivalu leevendamiseks painutada või selja taha vaatamiseks ümber keerata, tekib ülesirutus kehatüves, ning kui stiimul esineb ainult ühel pool, tekib ülesirutusasend ühele poole ning sageli võib beebi ka eelistada ühele poole vaatamist. Seetõttu on oluline analüüsida beebi ümbrust: mida ta enda ümber näeb, mis püüab tema tähelepanu ning kus on valgus ja vanemad. Selili olles tähendab see, et beebi tuleks aeg-ajalt keerata teistpidi, et varem paremal olnud stiimul oleks nüüd näiteks vasakul või kui lähenesite beebile varem selja tagant, siis nüüd hoopis jalgade poolt. See annab beebile võimaluse treenida mõlemat kehapoolt võrdselt.
Beebi regulaarselt kõhuli asetamine aitab vältida kolju assümmeetria kujunemist ning aitab tugevdada beebi kaela ja õlavöötme lihaseid, et beebil kujuneks hea rüht ning hingamisteed püsiksid avatuna.
Kõhuliasendit tuleks hakata kasutama võimalikult varakult, et aidata kaasa lihaste tugevnemisele ja beebi edasisele arengule. Kõhuliasend on ka oluline beebi vaatevälja arendamisel ja suhtlemisel maailmaga. Asendite ja külgede vahetamine, sealhulgas kõhuliasendi kasutamine, on oluline ka selleks, et vältida kolju asümmeetria tekkimist. Kuna beebi koljuluud on sünnijärgselt väga pehmed, võib pideva ja püsiva samas asendis hoidmise tulemusena tekkida pea asümmeetriline kuju (kui beebi eelistab vaadata ühele poole) või lamenemine kuklapiirkonnas (kui beebi on ainult seliliasendis). Beebit tugevale pinnasele kõhuli lamama asetades muutuvad beebi kaela ja õlavöötme lihased tugevamaks, ta hakkab tõstma pead ning end sirutama tõugates end maast lahti küünarnukkidele toetudes. Sirutatud kael, stabiilne peahoid ja langetatud õlad – asend, mille beebi aja jooksul omandab, on vundament hea rühi ja avatud hingamisteede kujunemiseks. Seega ei ole kõhuli asend lihtsalt kehale hea harjutus, vaid väga oluline asend beebile, et saavutada loomulik keha joondus ja tugevad ülakeha lihased, mis on aluseks avatud hingamistee kujunemiseks.
Beebit tuleks hakata kõhuli asendisse sättima lühiajaliselt juba sünnist alates ning beebi kasvades kasvab ka tema jõud ja püsivus. Esialgu võib toetuseks kasutada beebi rinnaku all rulli keeratud rätikut või mängutekil olles paremaks toetuseks asetada tema küünarnukk õlast veidi ettepoole toetuma. Beebi kõhuliasendi stimuleerimiseks saate ta asetada ka enda rinnale (ise lamavas või poollamavas asendis olles) või enda jalgadele (ise istudes). Aluselt tõstmiseks on soovitatav keerata beebi küljele ning tõsta ta külgsuunas üles, et edendada juba varakult peahoidu (kui beebi pead veel ei hoia, tuleks kindlasti külgsuunas pead toetada). Ka seda tuleks teha vaheldumisi kummaltki küljelt. Peahoid võiks olla olemas hiljemaks 4.- 5.elukuuks, kuid enamasti hakkab beebi pead hoidma 3.elukuul.
Mida tugevamaks beebi muutub, seda enam peaks ta veetma aega üksi põrandal, et ta saaks end sirutada, jälgida teie tegevust, maailma enda ümber ja mänguasju, mis talle huvi pakuvad. Sealjuures tuleb jälgida, et beebi küünarnukk jääks kasvades kõhuliasendis õlaga ühele joonele ning küünarnukid on toetatud maha. Näiteks 4.kuune beebi võiks suuta vähemalt 15min kõhuliasendis toimetada (selles vanuses veel Teiega koos), 6-7.kuune beebi võiks rahulikult iseseisvalt 20-30min mängida. Peale 3.elukuud võiks tegelusteki välja vahetada juba mati ning konkreetsemate mänguasjade vastu (erinevad suurused, kuid mitte rohkem kui 2-3 asja korraga). Lapse ümbritsev keskkond on tema suurim motivaator ja innustaja, mis julgustab teda rohkem tegutsema ja eale vastavalt liikuma. Muidugi vajab ta endiselt palju tähelepanu ja soovib koos Teiega mängida, nii et jätkake aja veetmist beebi mõlemal küljel (ka mänguasjade asetamist mõlemale küljele), et stimuleerida sümmeetrilist arengut ja kehapoolte võrdset kasutamist.
Kui laps juba eelistab ühte poolt, püüdke ise stimuleerida aktiivsemalt teist. Kui kasutate abivahendina lamamistooli või turvahälli, jälgige, et beebi veedaks nendes nii vähe aega kui võimalik, soovitavalt mitte rohkem kui 1h päevas ja mitte järjestikku.
Aga kuidas siis hoida beebit nii, et see oleks ka tema arengu seisukohalt stimuleeriv?
Taas on oluline vahetada asendeid ja külge. Kui beebi on väike ega suuda veel ise pead hoida (eritiesimestel elukuudel), hoiate te teda sageli enda poole näoga, kuid sealjuureski on oluline vahetada õlga, millele toetate beebi pead, jälgides, et beebi pead pöörataks erinevates suundades.
On täiesti normaalne hoida beebit ka näoga väljapoole, pea toestamisega vastu hoidja keha (muidugi kui beebi ise suudab selles asendis pead püsti hoida), jalad kõverdatud ja tõstetud ning selg kumer (selg peaks olema kumerdatud kuniks beebi suudab ise istumisasendisse minna, enamasti 7-9.elukuu). Samuti võib beebit hoida ühel käel, nii et beebi nägu toetub hoidja käele, olgu siis ühe põsega või isegi hetkeks pead tõstes. See asend sobib sageli paremini isadele. Jällegi on oluline kätt vahetada.
Mida vanemaks ja uudishimulikumaks beebi muutub, seda rohkem peaksite eelistama asendeid, kus beebi nägu on suunatud väljapoole, et ta saaks ringi vaadata (juba alates 3.-5.elukuust). Kui hoiate uudishimulikku last näoga enda poole, soodustate samuti ülesirutusasendi (sageli ühepoolse) tekkimist, sest beebi püüab jälgida maailma, mis jääb tema selja taha. Sageli kantakse last pidevalt ühel puusal või küljel, sest täiskasvanutel on samuti kalduvus eelistada ühte kehapoolt. See aga seab beebi ebasoodsasse olukorda ning suurendab asümmeetriliste asendite või tegevusasümmeetriate teket, sest ainult üks kehapool on avatud tegevusele.
Iga laps areneb omas tempos
Lapsed arenevad üldjuhul väga erinevas tempos ning seetõttu on ka piirid erinevate verstapostide või oskuste saavutamiseks laiad: kõik ei hoia pead 3.elukuuks ega kõnni 1.eluaastaks. Seega ei tasu beebit pere teiste laste või sõprade ja tuttavate lastega võrrelda.
Füsioteraapias jälgime last alati kui tervikut ning püüame silmas pidada kõike, mida Teie ise kodus lapse kohta märganud olete. Alles seejärel saame anda adekvaatse hinnagu Teie lapse arengule ning vajadusel soovitused, kuidas või mida kodus lapse heaks veel lisaks teha saaksite. Kui Teil on muresid või küsimusi seoses beebi kasvamisega, olete alati oodatud laste füsioterapeudi juurde!
– Anneli Belkin, füsioterapeut